“Teised lähevad mängides edasi, aga mina lähen sada aastat tagasi”
Meisterpillimees, pilliuurija Kari Dahlblom suri 13. juulil Äänekoskel pärast pikka haigust. Ta oli sündinud samas vallas 18. märtsil 1955. Peres oli lisaks vanematele ka üks vend.
Äänekoski gümnaasiumis hakkas Karile silma klassi teises ääres istuv Tuula. Siit sai alguse armastus ja üle neljakümne aasta kestnud abielu. Perekonda sündis kaks poega.
Kari jäi pärast sõjaväeteenistuse kaitsejõudude teenistusse, kust jäi teenistusaja täitumise järel 2004. aastal allohvitseri auastmes pensionile. Ta teenis pikemalt lennuväe tugiüksustes ja hiljem Soome armee välisosakonna tõlgina, sooritades selleks 1. astme vene keele tõlgi kvalifikatsiooni. Teenete eest isamaa ees autasustas president teda Soome Valge Roosi 1.astme kuldristi medaliga.
Kari kirg kandle vastu süttis juba varases nooruses. ”Kuulsin aasta eest Nõukogude Karjalas riiklikku rahvapilliansamblit ”Kantele” mängimas kanneldel klassikalist muusikat. Just siis hammustas mind kandlekärbes. Kas mina võiksin õppida kannelt mängima?”, kirjutas Kari noormehena ajalehes ”Keskisuomalainen”. ”Kannel peaks olema muusikakoolide õppeainete hulgas! Andkem välja rohkem mitmekülgset repertuaari! Kõlagu kannelt rohkem raadios ja televisioonis! Raadio juurde võiks luua oma kandleorkestri. Oleks aeg äratada ellu ka meie teised vanad rahvapillid, nagu hiiu kannel ja karjaseviled.” 1970-tel aastatel oli kandle eest kostjaid vaja. Praegu on kandlekoolitus juba Soomes kindlalt olemas, kuid raadios ja televisioonis on seda pilli ikka veel vähe kuulda.
Kari õpis kannelt mängima kuulmise järgi. Esimene eeskuju ja mängukaaslane oli meisterpillimees Lauri Kahilainen. Martti Pokelaga tutvumine mõjutas Karit keerama kandle teise külje enda poole ja ta hakkas pilli mängima pikemalt poolelt. Kari hakkas kandlemängu ka õpetama ning ta hoolitses sellel eest, et kannelt õpitakse tundma mitmekülgse ja mitmete rahvaste pillina. Kui Kari millestki innustus, pühendus ta sellele 100 protsendiliselt ja nii sai temast ka pilliuurija, kirjutaja ning ta lõi ka Soome kandlemuuseumi. Missugune visioon juhtis kandlemuuseumit looma? ”Õieti see, mida ei olnud näha. Kui muuseumites käia, siis kannelt ei olnud kuskil näha,” arutles Kari.
Kari taasavastas Kesk-Soome oma tugeva kandletraditsiooni. Se oli olnud ju lausa siinsamas, silmade ja kõrvade ees, nagu ka oskusena sõrmedes. Uurijana ja pillimehena oli Kari saanud itakarjala kannelde ja vene rahvapillide kogemuse, tänu sellle oskas ta tähele panna ka oma lähikultuuri rikkust ja elujõudu. ”Pidin tõdema, et siin on ju igas kolmandas kodus kannel!” Kari hakkas taas kannelt mängima ka traditsioonilises katmistehnikas. Tema motoks oli: “Teised lähevad mängides edasi, aga mina lähen sada aastat tagasi.” Kari sai meisterpillimehe nimetuse aastal 2012. Elutöö eest tunnustas Kandleliit ta 2016.-l aastal Kuldkandle vääriliseks.
Kari mängis mitmetes ansamblites erinevaid pille. Kodukoha ansambel ”Seljanka” jäi talle tähtsaks veel viimastel kuudelgi. Kuigi haigete sõrmede tõttu pidi kandlemängust loobuma, oli domra mängimine veel võimalik. Viimane, ”hüvastijätu”-esinemine oli ”Seljankaga” maikuu lõpus Kuokkala mõisas.
Kari oli Soome Teaduskirjanike Ühingu liige. Kesk-Soome kandlest ilmus raamat aastal 2011. Ta oli kaasautor mitmes rahvapille käsitlevas väljaandes. Ta kirjutas soome ja vene keeles umbes 50 muusikaalast artiklit, milles uuriti soome kannelde kõrval ka balti, eesti ja vene kandleid. Ilmumata jäi veel käsikirju, viimane oli ehk vene professionaalseid rahvapilliorkestreid käsitlev ”Frakki ja balalaika”.
Kari kirjutas ka teisel eluaegsel armastatud alal – akvaariumid ja tiikide kalad. Kogumisreisidel ühendas ta tihti oma mõlemad huvialad. Näiteks projekti ”Kandlekeeli” raames Karjala Vabariigis karjala ja vepsa kandlemängijate vahet reisides peatuti alatasa teeäärsete väikeste tiikide juures, et proove võtta. Nende uurimist jätkati hiljem kodus.
Perekond oli Karile kõige tähtsam – Tuula ja laste pered. Vanaisana sai ta jälgida nelja lapslapse kasvamist. Ühised hetked olid vastastikku tähtsad. Tema elust jäi kustumatu jälg ja soojad mälestused kaasinimesi märkavast, innukast ja armastatud isiksusest.
Oma viimases intervjuus esitles Kari ennast järgmiselt: ” Looja teab kindlasti paremini, kes ma olen. Olen seda muidugi isegi mõelnud, aga rahuldun selles olekus ja selles maailmas vaid ütlema, et olen pilliuurija, kandlepillimees ja domramängija Kari Dahlblom. Kannel tähendab minule heli. See ei ole ainult üks hääl, vaid kirev spekter hinge rahustavaid helisid.”
Rauno Nieminen
Pekka Toivanen
Timo Väänänen
Eestikeelne tõlge: Anneli Kont
“Teised lähevad mängides edasi, aga mina lähen sada aastat tagasi”
Meisterpillimees, pilliuurija Kari Dahlblom suri 13. juulil Äänekoskel pärast pikka haigust. Ta oli sündinud samas vallas 18. märtsil 1955. Peres oli lisaks vanematele ka üks vend.
Äänekoski gümnaasiumis hakkas Karile silma klassi teises ääres istuv Tuula. Siit sai alguse armastus ja üle neljakümne aasta kestnud abielu. Perekonda sündis kaks poega.
Kari jäi pärast sõjaväeteenistuse kaitsejõudude teenistusse, kust jäi teenistusaja täitumise järel 2004. aastal allohvitseri auastmes pensionile. Ta teenis pikemalt lennuväe tugiüksustes ja hiljem Soome armee välisosakonna tõlgina, sooritades selleks 1. astme vene keele tõlgi kvalifikatsiooni. Teenete eest isamaa ees autasustas president teda Soome Valge Roosi 1.astme kuldristi medaliga.
Kari kirg kandle vastu süttis juba varases nooruses. ”Kuulsin aasta eest Nõukogude Karjalas riiklikku rahvapilliansamblit ”Kantele” mängimas kanneldel klassikalist muusikat. Just siis hammustas mind kandlekärbes. Kas mina võiksin õppida kannelt mängima?”, kirjutas Kari noormehena ajalehes ”Keskisuomalainen”. ”Kannel peaks olema muusikakoolide õppeainete hulgas! Andkem välja rohkem mitmekülgset repertuaari! Kõlagu kannelt rohkem raadios ja televisioonis! Raadio juurde võiks luua oma kandleorkestri. Oleks aeg äratada ellu ka meie teised vanad rahvapillid, nagu hiiu kannel ja karjaseviled.” 1970-tel aastatel oli kandle eest kostjaid vaja. Praegu on kandlekoolitus juba Soomes kindlalt olemas, kuid raadios ja televisioonis on seda pilli ikka veel vähe kuulda.
Kari õpis kannelt mängima kuulmise järgi. Esimene eeskuju ja mängukaaslane oli meisterpillimees Lauri Kahilainen. Martti Pokelaga tutvumine mõjutas Karit keerama kandle teise külje enda poole ja ta hakkas pilli mängima pikemalt poolelt. Kari hakkas kandlemängu ka õpetama ning ta hoolitses sellel eest, et kannelt õpitakse tundma mitmekülgse ja mitmete rahvaste pillina. Kui Kari millestki innustus, pühendus ta sellele 100 protsendiliselt ja nii sai temast ka pilliuurija, kirjutaja ning ta lõi ka Soome kandlemuuseumi. Missugune visioon juhtis kandlemuuseumit looma? ”Õieti see, mida ei olnud näha. Kui muuseumites käia, siis kannelt ei olnud kuskil näha,” arutles Kari.
Kari taasavastas Kesk-Soome oma tugeva kandletraditsiooni. Se oli olnud ju lausa siinsamas, silmade ja kõrvade ees, nagu ka oskusena sõrmedes. Uurijana ja pillimehena oli Kari saanud itakarjala kannelde ja vene rahvapillide kogemuse, tänu sellle oskas ta tähele panna ka oma lähikultuuri rikkust ja elujõudu. ”Pidin tõdema, et siin on ju igas kolmandas kodus kannel!” Kari hakkas taas kannelt mängima ka traditsioonilises katmistehnikas. Tema motoks oli: “Teised lähevad mängides edasi, aga mina lähen sada aastat tagasi.” Kari sai meisterpillimehe nimetuse aastal 2012. Elutöö eest tunnustas Kandleliit ta 2016.-l aastal Kuldkandle vääriliseks.
Kari mängis mitmetes ansamblites erinevaid pille. Kodukoha ansambel ”Seljanka” jäi talle tähtsaks veel viimastel kuudelgi. Kuigi haigete sõrmede tõttu pidi kandlemängust loobuma, oli domra mängimine veel võimalik. Viimane, ”hüvastijätu”-esinemine oli ”Seljankaga” maikuu lõpus Kuokkala mõisas.
Kari oli Soome Teaduskirjanike Ühingu liige. Kesk-Soome kandlest ilmus raamat aastal 2011. Ta oli kaasautor mitmes rahvapille käsitlevas väljaandes. Ta kirjutas soome ja vene keeles umbes 50 muusikaalast artiklit, milles uuriti soome kannelde kõrval ka balti, eesti ja vene kandleid. Ilmumata jäi veel käsikirju, viimane oli ehk vene professionaalseid rahvapilliorkestreid käsitlev ”Frakki ja balalaika”.
Kari kirjutas ka teisel eluaegsel armastatud alal – akvaariumid ja tiikide kalad. Kogumisreisidel ühendas ta tihti oma mõlemad huvialad. Näiteks projekti ”Kandlekeeli” raames Karjala Vabariigis karjala ja vepsa kandlemängijate vahet reisides peatuti alatasa teeäärsete väikeste tiikide juures, et proove võtta. Nende uurimist jätkati hiljem kodus.
Perekond oli Karile kõige tähtsam – Tuula ja laste pered. Vanaisana sai ta jälgida nelja lapslapse kasvamist. Ühised hetked olid vastastikku tähtsad. Tema elust jäi kustumatu jälg ja soojad mälestused kaasinimesi märkavast, innukast ja armastatud isiksusest.
Oma viimases intervjuus esitles Kari ennast järgmiselt: ” Looja teab kindlasti paremini, kes ma olen. Olen seda muidugi isegi mõelnud, aga rahuldun selles olekus ja selles maailmas vaid ütlema, et olen pilliuurija, kandlepillimees ja domramängija Kari Dahlblom. Kannel tähendab minule heli. See ei ole ainult üks hääl, vaid kirev spekter hinge rahustavaid helisid.”
Rauno Nieminen
Pekka Toivanen
Timo Väänänen
Eestikeelne tõlge: Anneli Kont